Kambja ajaloost

Kroonikates mainitakse Kambjat esmakordselt 1430. aastal (mõningatel andmetel isegi 1330. aastal), seetõttu on siinne kultuurilugu pikk ja traditsiooniderohke. Nime sai paikkond mõisnik Camby järgi. Ta ehitas Kambjasse kiriku ja kinkis viimasele maad. Kirik kandis Püha Martini (ka Püha Maria) nime. Kihelkonnas oli ka teine kirik - katoliku abikirik (kabel) Kuuste mõisas. See hävis 17.sajandil. Kihelkonnakeskusena on Kambja kirjas 1472. aastast.

Kambja on üks vanemaid Eesti kultuuri- ja hariduskeskusi. Tänu Andreas Verginiusele (1640 - 1701) asutati siin üks esimesi talurahvakoole Eestis (asutatud 1686.a.), kus töötas koolmeistrina ka Ignatsi Jaak. Kavandust pärit Ignatsi Jaak oli üks kahest Bengt Gottfried Forseliuse (1660 - 1688) õpilasest, kes astusid 1686. aasta lõpul Rootsi kuninga Karl XI ette veenmaks majesteeti, et eesti poisid suudavad hästi omandada koolmeistrile vajalikud teadmised. Kauaaegse ja tulemusliku pedagoogitööga omandas Ignatsi Jaak oma eluajal suure autoriteedi ja teda on nimetatud eesti õpetajaskonna sümboliks.

Põhjasõja ja sellele järgneva katku ajal sai kihelkond palju kannatada. Sõjale järgnesid 1726. aasta nälg ja 1730. aasta põud. Kirik oli lõhutud, rahvaarv vähenenud.

Sõja- ja näljaaegadele järgnes taastumisperiood, mil rahvaarv jõudsalt kasvas. 1772. aastal oli Kambja kihelkonnas 6458 elanikku, 1775. aastal juba 6819, 19 saj. algul üle 8500.